teisipäev, 10. aprill 2018

Olemise talumatu kergus/ The unbearable lightness of being

Kui keegi peaks blogi täitmise tiheduse järgi minu Taani-seiklusi hindama, võiks vast arvata, et mul on siin olnud kas a) talumatult igav või b) ma olen üksikule saarele põgenenud ja internetiühenduse püsivalt kaotanud. Või noh, vähemalt viimase viie kuu jooksul. Mitte kumbki variant pole päris õige ja oleks vist tagumine aeg minu Taani-elu kaant pisut rohkem kergitada ja rääkida, mis värk on.

Selleks, et kuidagiviisi kogemusi ja elamusi sünteesida ja kokku võtta, peaks alustama sealt, kuhu viimase postitusega jäin. Olin siis just lõpuks treileripargist ühiselamusse kolinud ning nautisin oma voodi võlusid. Kui sellele momendile tagasi mõtlen, saan aru, kui palju on vahepeal juhtunud, ent samal ajal tundub see hetk nagu eile. Aja tajumise maagia! Aga kõigest järgemööda...

Sügis ja kookon

Sügis algas paljude uute asjadega kohanemisega. Eelmises postituses mainitud uue kodu ja ühikakaaslaste, jalgratta, taani keele tundide ja muidugi kooli ja kursakaaslaste kõrvale ilmus oktoobrist töökoht ühika vahetus läheduses asuvas trükikojas, kus alustasin lihtsate ülesannetega (labelite trükkimine, arvete sisestamine, kontorihaldjaks olemine jne) kuid peatselt lisandus sellele uus ja põnev projekt, kus firmaomanik oma esimese türgi stiilis tänavatoidukoha avas. Tänavatoit on Taanis viimastel aastatel nii jõudsalt kanda kinnitanud, et pea igas suuremas linnas on oma Street Food koht, kus on üks suurem söömisala ning siis igasugu erinevaid toidulette, kust kõik endale midagi sobivat leidma peaks.
Skuupi taust tuli siin kõvasti kasuks ning proovisin selle projektiga abiks olla ja oma parimad "lessons-learned" mängu panna. Samal ajal oli tarvis mõista riikidevahelisi erinevusi toitlustusäri dokumentatsiooni ja muu korraldusliku (nt hügieeniplaanid, töötajate leidmine ja onboarding, maksusüsteem jne) osas, lisatuna taanikeelsed kodulehed, kus google translate abil surfasin. 
Mulle meeldib mõelda, et olem rööprähklemises osav, kuid siis sain aru, et olin oma võimeid pisut ebarealistlikult hinnanud. Soov kõiges hea olla + alles uue keskkonna ja ülesannetega harjumine = suur-suur vaimne pinge.
Oktoober ja november olid väga keerulised kuud, kus iga päev oli isemoodi eneseületus. Väntasin jalgrattaga, mis selleks ajaks juba viis korda oli jõudnud paranduses minna, igapäevaselt läbi halli Aarhusi ja püüdsin end kuidagi läbi kõigi toimetuste õhtusse saada, et pessa kerra ja kogu maailma eest peitu keerata. 
Olles varasemalt toetanud teise riiki projekti läinud vabatahtlikke nii koolitaja kui mentorina, teadsin peast tsisteerida kultuuridevahelise õppimise teooriaid, mõtestasin elu kui sinusoidi, mis käibki üles-alla, meenutasin kõiksugu strateegiaid, mis madalseisust välja aitaksid tulla (ära jää tuppa isoleerituks vaid ole sotsiaalne, liigu väljas, toitu tervislikult jne jne) aga pagan... kergem öelda, kui teha.

Mu kognitiivne võimekus oli madalseisus, loengutes tähelepanu hoidmine ja keskendumine vägagi raskendatud, keeleline areng peatunud (st sain küll aru, millest minu ümber räägiti, aga ise mõtestatud ja loogiliste lausete sõnastamine oli raskendatud). Kõik, milles arvasin end tugev olevat, oli nüüd järsku kadunud. Sellised hetked sunnivad peeglisse vaatama ja veelkord küsima- kes sa siis õigupoolest oled, Jaanika?

Olin selleks ajaks suutnud leida paar väga head sõpra, kes mind igapäevaselt toetasid. Kasvõi sellega, et uskusid, kui neile väsinud ilmel ja ununenud inglisekeelseid sõnu meenutades korrutasin "Ma ei ole praegu päris mina." Samuti tundsid ilmselt mitmed mu Eestis olevat sõbrad, et vajan tol hetkel tuge. Polnud harvad juhused, kus tundsin end üksi, ent siis helises telefon ja sõbra hääl teiselpool toru ütles, et sõidab töölt koju ja mõtles niisama küsida, kuidas mul on. Tänases sotsiaalmeedia-suhtlusel põhinevas ühiskonnas ja minu tolleaegset olukorda arvestades poleks ma suutnud selliste kõnede eest rohkem tänulik olla.


Kookon avaneb, tiivad sirutuvad

Detsembris olid esimesed eksamid. Minu jaoks väga uus eksamiformaat hõlmas endas nädalast perioodi, kus saad olenevalt õppeainest erinevad ülesanded, mille täitmiseks etteantud aeg on. 

Kognitiivses semiootikas saime kolm teemat, millest pidime teatud (üsna suures) mahus kirjatöö esitama, näidates sellega lugemust ning võimet see praktilisse iseseisvasse töösse panna.
Valisin teemaks "The theory of Blending", mis sisuliselt ja väga-väga lihtsustatult öeldes kirjeldab seda, kuidas erinevad ideid kokku pannes (blendides) uued sünnivad. Kel on huvi mu eksamitööd lugeda, võib küsida ja saadan lingi. Minu jaoks oli see kirjutamisprotsess väga huvitav, kuna võimaldas võtta aja maha- töölt sain vaba nädala ning koolis olid loengud eksamite tegemise ajaks lõppenud. Istusin lihtsalt nii raamatukogus kui kodus laua taga, lugesin, visualiseerisin, sünteesisin. Ühel õhtul, kui olin terve päeva tööd teinud ent vaid ühe lisalõigu kirja saanud, tundsin tugevat soovi joonistada liblika arenguteekonda. Ausalt öeldes pole bioloogia varasemalt mulle suuremat huvi pakkunud. Seda suurem oli üllatus, et selline pilt minust välja tulla tahtis. Lõpptulemus ei üllatanud mind aga sugugi, sest see joonistus väljendas vägagi täpselt seda, kuidas end olin tundnud ja kuhu selle tundega arvasin end lõpuks välja jõudvat. Etteruttavalt võin öelda, et ma ei eksinud.

Sain esimese eksami valmis ning esitasin veebikeskkonnas ära. Sel viisil kirjutatud eksamitele järgneb alati pikk ooteperiood, et hinnet teada saada. Ja muidugi on esimene hinne põnev, eriti kui tegemist on 7-punktise ja harjumuspärasest täiesti teistsuguse hindamisviisiga:

Kuna teised eksamid pidid tulema alles jaanuaris, sõitsin peale selle valmis saamist jõuluks koju. Kuigi alguses planeerisin "Taani traditsioonilist jõulu" nautima jääda, ütles mu ülemus juba oktoobris, et broneeri aga varakult piletid ära, kuna jõulude ajal kodustest eemal olemine on hullumeelne idee. Ta ei eksinud.
Kuna olin omadega üsna katki, siis ei hakanud laiale ringile tuleku kohta uudiseid saatma, sest ma polnud kindel, kui võimeline olen kodustele ja sõpradele tunnistama, et sügis ja uus kooliteekond pole üldse mitte edukalt alanud. Jutud ja fotod liikusid aga ülihelikiirusel ja lõpuks laadisin end tagasituleku eel täis nii paljude imeliste ja jõustavate kohtumistega, et selles tuules oli palju kergem uuele aastale vastu lennelda.

Algus uus

Uus aasta algas järgmiste eksamitega tegelemisega ning terve jaanuar oli koolist vaba. Kuigi tööd vahepeal tegin (ning detsembris Odenses avatud toidukoht elas minuta kenasti jõulud üle), siis peamine aur läks iseenda korda saamiseks.
Tegin igapäevaselt trenni. Thank god ühika jõusaalile, mis selles suurt rolli omas! Taanis on spordivõimalused üleüldiselt väga soodsad (nt 99DKK=13,3 EUR kuus jõusaalipääse), ent minu ühikas on lausa eriti tore spordiklubi liige olla. ca 25 euro eest saad terve semestri jõusaalis nühkida, piiramatult. Püüdsin ka jooksmas käia ning rattasõit on elu-skripti juba niigi sisse kirjutatud, seega füüsilise koormuse saamise probleemi ei olnud.
Arendasin veelgi oma söögivalikuid. Viimaste kuude jooksul on minu elumuutuste valguses vast suurima restardi saanud just toiduvalikud. Sain kodus käies ühe tervisenõustaja käest üllatava soovituse oma dieedist gluteen välja jätta, sest see võib samuti peavalusid, keskendumisraskusi ja vaimse tervise probleeme tekitada. Ma pole kunagi gluteenivaba dieedi ideest aru saanud ja olin pigem see, kes naeris stand-up-koomikute naljade peale Kalamajas jahukott õhku visata ja "GLUTEEEEN!" karjuda. Aga noh, kuna mul polnud miskit kaotada, siis hakkasin end sel teemal pisut arendama ja uurima, kas see väga paljudes toitudes pesitsev komponent võib mulle probleeme tekitada. Lugesin palju ja sain allikates mainitud sümptomeid enda omadega kõrvutades aru, et gluteenitalumatus ei pea vaid kõhuvaludes väljenduma, nagu algul ekslikult arvasin. Talumatuse korral tõmbab ta ka tuure maha ainevahetusprotsessil seedesüsteemi ja aju vahel (loe nt SIIT). Irooniline, eks? Tulen ülikooli aju õppima ning mürgitan seda siis alateadlikult hommikuste saiakestega :) 
Toidulaualt kadusid suures osas ka loomad ja nende produktid ning avastasin ümberkaudsetes (meenutus, elan Aarhusi osas, kus migrantide hulk kõrgeim) Araabia poodides luusides kõvasti igasugu põnevaid komponente, millega toitu põnevamaks muuta. Toidumaailmas surfates tekkis mul suurem huvi toidu esteetilise poole vastu, seega on suur võimalus, et mu järgmises magistritöös saab toit ühe suure põhirolli. Ma arvan, et aastaid restoraniäris töötamine, Skuup ja cateringi-maailm ning praegune suhe toiduga on piisavad märgid, et see nii peab minema. 

Harjutasin sisse igapäevase lugemise. Aarhus on raamatusõprade meka. Raamatukogud on siin nii meeletult ilusad ja ägedad, et sealt ei tahagi ära minna. Õppimine on populaarne ning tunnen ka ise, kuidas minu jaoks on õpingud elu lõbus osa. Mida rohkem end oma erialakirjandusse sisse loen, seda rohkem hakkan kognitiivse semiootika maailma armastama. Ma usun ajju ja nii huvitav on vahepeal teha telefonikõnesid sõpradega andragoogika aegadest, kellega õppimise, mälu ja arengu maailma arutada ning erinevaid perspektiive avada.

Viimane reis Rooma oli minu jaoks imeline. Kuna Claudia oli tööpäevadel hommikust pärastlõunani tööl, siis algasid minu hommikud terrassil päikest võttes, muusikat kuulates ja raamatuid lugedes. Kuna Roomas on mu turistitiirud juba ammu ja küllastumiseni tehtud, siis oli nii mõnus lihtsalt aeg maha võtta ja sain aru, kuidas erinevad keskkonnad ka lugemisele mõjuvad. Vaheldumisi terrassil, pargis, metroos.. you name it.


Kevad ja uued tuuled

Nüüd liikusin küll juba Itaalia-reisile, aga enne seda käisin mõnusal pikal nädalavahetusel Kopenhaagenis ja armusin sellesse linna ära (mis on ka põhjuseks, et sügisel sinna kolida), samuti olen kevade jooksul palju nii töö tõttu kui vabal ajal mööda Taanit reisinud ning suuremad linnad ära näinud. Jätan midagi ka järgmiste postituste tarbeks, et see praegune üleliiga pikaks ja sisuraskeks ei muutuks, ent tahan kõigile neile, kes minu saatusest huvituvad kinnitada, et ma olen elus. Ja kuidas veel. 
Altpoolt leiate mõned pildid, millega oma viimast väidet tõestada saan. Segiläbi ilusad hetked, inimesed ja kohad, kes mind talveunest ja kookonist aitasid üles ärgata.

Aitäh!

















neljapäev, 21. september 2017

Oma kodu & muud seiklused

Kolm nädalat on märkamatult mööda saanud ja on aega teha check-up kõigest sellest, mis vahepeal toimunud on, et seiklused meelest ära ei saaks minna.

Uus kodu

Kui võrrelda minu elu viimase postitusega, siis esimene suurem muutus on see, et mul on lõpuks ometi oma kodu! Kahenädalane treileri-elu sai läbi ning asendus ühikaga Brabrandis, mis on Aarhusi lääneosas. Ühika nimi on SKJOLDHØJKOLLEGIET. Esialgu täiesti hääldamatu sõna, aga praegu pidavat juba päris hästi välja tulema. Hästi laisalt ja pehmelt tuleb öelda ja jätta osad tähed üldse välja. Nagu enamus sõnade puhul taani keeles.

Sellel piirkonnal ei ole tegelikult väga hea maine ja kõik kohalikud inimesed, kes kuulevad, et Brabrandi kolisin, soovitavad ettevaatlik olla ja pimedas siin mitte kolada. Tegemist on sellise linnaosaga, kuhu on peamiselt koondunud sisserännanud inimesed ja meie ühikas on samuti peamiselt rahvusvaheliste tudengite päralt. Ma tegelikult turvalisuse pärast nii palju muret ei tunneks, sest Taani mõistes ebaturvaline tähendab kindlasti midagi muud Eesti või ükskõik millise muu riigi kontekstis, aga see selleks. Armas, et nad muret tunnevad.

Ühikahoone ise on pärit ilmselt 70ndatest, aga on arhitektuuriliselt päris huvitavalt lahendatud. Ühisköök näeb seetõttu välja nagu katusekorteris. 



Sissekolimisega sai ka palju nalja. Süsteem siin on selline, et kõik toad üüritakse välja täiesti tühjana. Kui sul hästi läheb, on keegi tooli või lambi maha unustanud, aga üldiselt on tuba tühjemast tühjem ja nii ka minu puhul. Ühikal on oma mööbliladu, kust kaks korda nädalas (ja mõlemal päeval poole tunni jooksul) endale mööblit laenutada võib. See pool tundi muidugimõista ei kattunud minu sissekolimise ajaga, mistõttu palusin kontoris mulle võtmeid üle andnud inimeselt mingit muud lahendust. Ta käskis täpselt tunni aja pärast mööbliruumi ukse taga olla ning siis saavat ma voodi. Ma eriti ei kujutanud tol hetkel ette, kuidas see asi välja võiks näha, aga läksime Jessikaga (kursaõde, kes samasse ühikasse kolis) asja uurima. 
Kell 13 sõitis caretaker mööbliruumi juurde (mis asub minu ühika sissekäiguga võrreldes täpselt kompleksi teises otsas, ca 400-500 meetri kaugusel) ning hakkas meid ükshaaval vastu võtma. Lisaks meile olid seal veel 2 poissi Portugalist ja Hispaaniast, kes samal ajal sisse olid kolinud. 
Meie jaoks tõsteti voodid (ja kes soovisid, ka toolid) laost õue ning nauditi vaatepilti, kuidas hakkasime nuputama nende koju vedamist.
Voodid ise olid tuttuued ja kiledes, mistõttu oli neid üsna mugav üksteise otsa paigutada ja tassima hakata.
Kuna poisid olid samasse ühikanurka kolimas, kus minagi elan (mööbli tassimine oli sissekäik 38, meie sissekäigud 115-127), siis nad aitasid ka minu voodiga. Ausalt öeldes oli neid päris kurb vaadata, kuna kaht voodit korraga tassida oli ikka füüsiliselt üsna kurnav. Lisaks oli vaja need ka trepist üles ja tuppa tassida, aga peale üsna pikka vinnamist sai see lõpuks tehtud ja olin voodi võrra rikkam. Ülejäänud tuba oli aga ikka täiesti tühi. Sellele leidus rohtu...

REUSE

Ma olen alati olnud taaskasutuse fänn. Täiesti arulage, kui korralikke ja ilusaid asju võib leida. Eriti siit!
Godsbaneni linnaosas on üks lahe algatus nimega REUSE. Suur kompleks, kuhu kõik soovijad saavad oma kasutud ja ülejäävad asjad kokku tuua ja need, kes mööblit või muud kodusisustust vajavad, minna ja sealt lihtsalt võtta. Tasuta.
Tegemist on võrdlemisi uue aga juba hästi vastu võetud süsteemiga, mida minu sissekolimise järgsel laupäeval koos Annalena, Jessika ja Lucaga uudistama läksime. 


Kuna Annalena sõitis Taani oma autoga, siis saime seda kraami äravedamiseks kasutada. Olime targad ja läksime juba pool tundi enne avamist aia taha järjekorda ning see oli igati õige tegu, kuna enne keskpäeva oli aiatagune juba paksult rahvast täis. Tundus, et kõigile oli süsteem juba tuttav ja kui aiad avati, panid kõik ummisjalu kuhugipoole jooksu :) Me alustasime rahulikult ja saime lõpuks aru, et suur tunglemine oli elektroonika-konteineri juurde, kust võib täitsa korralikke ja toimivaid elektroonikatooteid leida. Meie sinnajõudmise ajaks oli see muidugi juba tühjaks tehtud.

Piirkond ongi jagatud konteineriteks (nagu ülaltoodud pildil see tagumine, rohekas paistab). Suur valge telk on diivanite-laudade-toolide päralt ja ülejäänud vastavalt kas koolikaubad, raamatud, klaasid-potid-pannid, lasteasjad või elektroonikakaubad. 

Sain esmalt endale toreda valge IKEA öökapi ja järgmise käigu ajal ka laua ja tooli õppimiseks, seega igati hea saak! Samuti mõned eriti nunnud pisikesed vaasikesed, mis on kasutuses ka küünlatopsidena, et uuele pesale 'hygge'-tunnet juurde anda. 


Käisime veel kõik koos peale Reuse trippi IKEAs väiksemaid asju (riidepuud, KÜÜNLAD!!!, tulekesed, fliistekk jms) ostmas ning õhtul chillisime Nelaga minu pool, et kõik see kraam kuidagi tuppa mõnusalt ära mahutada.
Ahjaa, leidsin Reusest ka kaks tahvlit, mille raamid markeriga koos ära värvisime ja kuhu sisse ma paar toredat mõttetera kirjutada plaanin. Work in progress.

Aga vaadake siis minu toredat pesakest, mis (peaaegu) tasuta sisustatud on:


Ühesõnaga- esialgu pisut kõledana ja mitte nii mõnusana tundunud tuba sai üsna kiirelt väga mõnusa ilme ja pean tunnistama, et tohutult mõnus on soojas (ja mitte rappuvas) voodis magada, kuigi konteineri-seiklus oli kindlasti vajalik ristike minu Taani bucket-listi. 

Ratas

Järgmine väga oluline samm kohalikku ellu sulandumiseks on ratta ostmine. Kaalusin ja mõtlesin pikalt, millist ratast tahan ning läbi DBA (kohalik osta.ee laadne keskkond) leidsin mitu varianti, mida vaatama minna. 
Rattaost oli parasjagu seiklus. Läksin seda vaatama Aarhus V kanti, mis on linnast umbes 40-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Loomulikult hakkas sinna kõndides kõvasti sadama, seega olin kohale jõudes läbimärg. Jõudes kohale, helistasin müüjale ning selgus, et telefonile vastanud inglise keelt kõnelev naine polegi kodus ja müügiga tegeleb tema isa, kes inglise keelt ei räägi. Seega lahendasime asja nii, et tütar oli telefoni otsas ja mina uudistasin isaga ratast.

Neil oli terve kelder erinevaid rattad täis ja kui seda telefonitsi tütrele mainisin, naeris ta, et see on jah isa "hobi" tudengitele rattaid müüa. 

Minu huviorbiidis olnud ratas oli tuttuus must kaunitar esikorviga. Väga sarnane minu Eestis ootavale valgele luigekesele. Ülejäänud rattad jäid sellele välimuse poolest kaugele maha, seega oli minu eesmärk see ikkagi endale saada. 

Ratta alghind oli 900 DKK, mis jäi minu eelarve piiridest väljapoole. Plaanisin rattale kulutada maksimaalselt 700 DKK (umbes 100 eurot), mistõttu pidin saama kuidagi mehega kaubeda. Tegin rattaga proovisõidu ja see kimas mõnusasti ning sujuvalt. 3 käiku aitavad mind ka ülikoolimäest üles, seega kõik timm.
Pakkusin omalt poolt stoilist rahu säilitades tütrele telefonisse hinnaks 650 krooni ning ulatasin seejärel telefoni isale, et tütar saaks asjast rääkida. Isa kehakeelest ja hääletoonist oli aru saada, et see hind teda teps mitte ei rahuldanud. Tütre sõnul ütles isa, et ratas on täiesti uus (ma nägin seda ise ka, jep) ning alla 800 ta hinnas alla ei tule. Proovisin nüüd 700 krooniga läheneda, ent tütar ütles, et tal pole mõtet isalt isegi küsida, sest ta oli oma allahindluse võimaluses üsna resoluutne. Ütlesin siis tütrele, et midagi pole teha, lähen siis vaatan teise ratta üle, mis samuti läheduses oli ja mõtlen sealt edasi, sest üle 700 ma ratta eest maksta ei kavatse. Olin pisut pettunult isegi juba leppinud, et ilmselt ma seda ratast ei saa, kui isa ühtäkki leebus ja telefonitsi tütrele ütles, et pean kohe 700 krooni talle peo peale laduma ning võin siis oma kaunitariga minema vurada.

Juhuuuu!
Lugu sellest, kuidas telefoni-tõlke abil ratta kauplesin :)


Pisut kurb on see, et eile keeletunnist koju sõites tegin pimedal teel sõites millegagi tagumise rehvi katki, aga see on üks kõige tavalisemaid probleeme siinkandis, seega ma väga ei muretse. Viin parandusse ja saan vast kiirelt korda.

Taani keel

Sellest nädalast algasid lõpuks ka mu keeletunnid Laerdanski keelekeskuses. Meie grupp on üsna rahvusvaheline ja tore, õpetaja tundub aga alles süsteemiga harjuvat ja ma pole kindel, kas tal enne meid on üldse mõnd keelegruppi olnud. Seetõttu pole tunnid ka eriti hästi struktureeritud ja jäävad kohati hektiliseks. Samuti tahaks rohkem grupitöid teha ning pisut keele taustast/fun factidest kuulda, et paremini selle kummalise keele õppimiseks valmis olla/sisse elada. 

Praeguseks oskan end pisut tutvustada ja saan mõnest põhilisest asjast aru, aga suurt progressi keeleõppes teiste tegemiste valguses olnud pole. Proovin asjale nüüd korralikult vunki juurde anda ja kohalikke sõpru oma keeleõppimise teemadega tüütada, et praktikat saada. Vaikselt-vaikselt, küll ta tuleb :)

Muud 

Tegelen igapäevaselt aktiivselt ka töö otsimisega (vägagi konkurentsitihe!) ning kooliellu sulandumisega. Nüüdseks on tekstidest aru saamine ka pisut lihtsamaks muutunud. Esimesel koolinädalal oli väike igapäevane peavalu kindlustatud, aga nüüd korjan juba asju paremini üles ning loodetavasti läheb asi järk-järgult paremaks. Rasketel hetkedel püüan meeles hoida, et seda ma ju siia otsima tulingi- parasjagu väljakutset, uusi seiklusi ja enese proovilepanekut. Seda saab küllaga!


PS: Kes soovib mulle kirjutada-joonistada või üllatuspakikesi saata, siis aadress on siin:
Spobjergvej 127, 1. 2 8220 Brabrand, Denmark

Vi ses!
Jaanika


kolmapäev, 6. september 2017

Jõudsin kohale. Päriselt?

See on minu seitsmes päev Taanis ning alles nüüd leidsin hetke, et oma mõtteid ja muljeid blogisse talletada. See peaks küllalt hästi peegeldama tempot, millega ma sellest pea nädalast ajast läbi olen tuhisenud. Etteruttavalt võib öelda, et juba praegu olen kogenud nii ülevoolavat rõõmu- ja vabadusetunnet kui pettumust, üksindustunnet ning pisut nukramaid hetki. Aga kõigest järgemööda.

30. august. Villis käed ja tere Aarhus, mu uus kodulinn.

Astun Aarhusi lennujaamast välja ja avastan, et see on umbes kolm korda pisem kui meie Tallinna lennujaam (ja meie oma juba teistega võrreldes miniatuurne, kas pole?) ning inimesi ei liigu lennujaamas praktiliselt üldse. Kui välja arvata need, kes meie lennult just maha tulid.
Vinnan oma suurt kohvrit, käsipagasit, seljakotti, käekotti ja üle õla visatud talveparkat enda järel ja loodan, et buss pole kaugel. Õnneks ei pea ma pettuma. Buss seisab täpselt lennujaama ukse kõrval ning sealt astub välja mind tervitama ning kottidega aitama kõige laiema naeratusega bussijuht. Nojah, Taani külalislahkus, mis muud.
Lennujaam asub pisut Aarhusist väljas, mistõttu saan mõnusa aja sisseelamiseks ja loodusvaadete nautimiseks.
Lasen end maha panna ülikooli juures, et sealt IC (rahvusvahelisesse keskusesse) end sisse registreerima minna. Mööda teed keskuse poole kõndides kohtan palju naeratavaid tudengeid ja kaaslinlasi. „Oeh, minu kodulinn järgnevaks vähemalt kaheks aastaks  “, taban end ka ise suunurki ülespoole tõstes mõtlemast.  Aarhusi nimetatakse „The city of smiles“ ja selles veendud kohe, kui saabud. Kui su pilgud tänaval kellegi omaga kohtuvad, võid kindel olla, et pisike naeratus sulle sealt vastu peegeldab. See on armas ja tekitab sooja tunde, mida üks täiesti uude ja võõrasse riiki jõudnud kindlasti tunda tahaks.
Rahvusvahelises keskuses oma kottide kandmisest punetavaid käsi masseerides loen brošüüri, mis on mõeldud rahvusvaheliste üliõpilaste tervitamiseks ja varsti ongi minu kord end kooli sisse registreerima minna.
Annan oma dokumendi ning registratuuri töötaja otsib mind laual olevast nimekirjast. Tükk aega, näpuga järge ajades, minult küsides, kas Jaanika on ikka mu eesnimi jne. Lõpuks saab selgeks, et laual olevas paberkandjal nimekirjas mind ei ole. Wow, esimene setback, mõtlen endamisi. Tulin terve tee Taani, et avastada, et ma tegelikult vist ei saanudki ikka kooli nimekirja sisse. Tüdruk registratuurist rahustab mind siiski ja ütleb, et ma olen umbes neljas-viies täna, keda paberkandjal nimekirjas pole, aga arvutist otsides kindlasti leiab. No isegi kui nii on, siis sa ei taha esimese asjana kooli jõudes tunda, et sind põhilisest nimekirjast üles ei leita. Õnneks arvutist otsimine aitas ja peagi allkirjastasin vajalikud paberid, sain väikese intro-kiti Aarhusi ja ülikooli tutvustavate materjalidega ja sättisin end Startup-Housingu võtmete järgi minema. Selleks palusin keskuse töötajaid oma kohvrid enda hoole alla võtta, sest logistiliselt oleks olnud täiesti mõttetu vedada need Godsbanenisse, et siis sealt edasi sadama juurde oma hütti jalutada. Loomulikult olid nad lahkesti nõus mu kohvrite sinnajätmisega. Esimene õnnestunud abipalve- checked!
Kõnnin mööda vihmast Aarhusi, mündiroheline ja täpiline seljakott seljas (tänks vajaliku kingi eest, sõbrad!) ja kergus kätes. Ilma kohvriteta on kohe palju parem ümbrust uudistada. Rattureid on palju ja seda ma ka ootasin, kui siia tulin. Igal pool on ratastele eraldi märgistatud teed, mis eraldavad nad kõnniteest aga ei pane otseselt sõitma ka autoteel. Igati mõnus. Ka linnapildis on palju näha seda, et ratturitele mõeldakse. Tänavatel on rataste pumpamise vahendid, linnapildis palju uute ja reuse-rataste poode, rattahoidjaid ja muud rattamaailma kuuluvat.
Linnake ise on armas ja kesklinna osa küllalt pisike. Paarikümne minutilise jalutuskäiguga saab tegelikult ühest otsast teise edukalt jala mindud. Jõuan Gosbanenisse pisut enne kella kolme (mis on ametlik võtmete kätte andmise aeg) ning ootan vihmakese käes õues, sest tahan hiilata täpsusega. Kell 14.58 siiski murdun ja koputan kontori uksele. Saan kenasti sisse, aga võtmete kätteandmine algab ikka kell 15 :)
Koos võtmetega saan kaasa sõnad, et pühapäeval kell 2 käiakse karavane ja nende puhtust kontrollimas ja kuna varasemalt on mõned karavanid olnud üsna räpased, siis peaksin hea seisma, et meie oma selleks ajaks puhtaks saaks. Luban pühalikult oma kaas-treilaelanikke motiveerida enda järelt koristama, sest mulle endale ei meeldiks kindlasti mustuse sees elada ja lähen oma teed. Jalutan pisut Godsbanenis ringi (meenutab pisut meie Telliskivi linnakut oma taaskasutus-kaupluste, tänavakunsti ja naljakate väljapanekutega) ning seejärel lähen IC-sse oma kohvritele järgi.
Vahepeal põikan ka Lidlist läbi, et visata pilk Taani toidupoele. Esimene käik on edukas, ostan endaga mingi superseemnetega leiva (valik on lai), banaani (müüakse, nagu ka kõiki teisi puuvilju, tükikaupa, 2 taani krooni tükk) ning jogurtit, et järgmisel hommikul vähemalt midagi süüa oleks.
IC-st haaran kohvrid ning hakkan kuidagi google mapsi abiga oma sadama-konteineri poole kõndima. Praegu tagasi mõeldes tundus see maa palju pikem kui edaspidiselt olen tajunud. Ilmselt seetõttu, et pidin taas oma suuri kohvreid kaasa vinnama ning polnud ka asukoha osas päris kindel.
Kui karavaniparki jõuan, avastan, et see on kaetud killustikuga, mis mu suure kohvri vedamiseks kuidagi sobilik ei taha olla. Kivid jäävad rataste vahele ja kohver ei liigu. Õnneks hüppab üks noormees nurga tagant täpselt õigel hetkel välja ning aitab mul oma karavan üles leida.
Astun sisse ning püüan aru saada, milline see minu C-tuba on, mis võtmele märgitud. No mitte ei saa aru. Ustel ei paista miskit silti olevat. Või oota! Pingutan veidi silmi ja avastan umbes poole cm-se läbimõõduga kleepsukese tähtedega. Nojah, ilmselgelt ei ole väsinud ja ärevatele rahvusvahelistele tudengitele neid uksesilte tehes mõeldud.
Leian oma C-toa (olles läbi jalutanud üsna hästi varustatud köögist ja kiiganud vetsu-vannituppa) ning avastan, et tõsi ta on- mu toas on täiesti tühi (st ilma voodiriieteta ja tekkide-patjadeta) voodi ning kaks riiulit ja pisut ruumi püsti seismiseks. Täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Proovin oma kohvrid ja asjad tuppa mahutada ning mõtlen edasist masterplaani. Uitan pisut kesklinnas ja kiirelt saab selgeks, et sõbraliku hinnaga patju-tekke ja kööginõusid siit ei leia, seega võtan suuna Ikea poole, mis asub bussisõidu kaugusel linnast väljas.
Nonii, sinna poodi võib ära eksida! Kavalalt juhatab pood sind igast osakonnast läbi jalutama, sest no äkki sa vajad lisaks planeeritud asjadele ka mõnd ilusat ja vägagi hygge väljanägemisega küünlaalust või nunnut vaasikest. Nope, võtan oma padja, sooja teki, toreda püüri, rätikud ja muu kraami, mida ma Eestist kaasa ei hakanud vedama ja suundun maksma. Pärast hiigelkotiga bussipeatuse poole kõndides saan mõnusasti ka tavapärast Taani vihma nautida.
Peale Ikea kraami tuppa seadmist on kohe kodusem tunne. Sätin end magama ja saan kohe aru ka karavani-elu iseärasustest. Iga liigutus on tunda, reaalselt. Skuup’i tüdrukutega oleme tegelikult sellega harjunud, sest ka toidukaravanis toimetades on kõik liigutused karavani kõikumisega aimatavad, aga ma ei arvanud, et see ka startup-housingu puhul nii selgelt ööund segama hakkab. Aga noh, inimene harjub kõigega.

31. august. Asjaajamised.

Kuna minule teadaolevalt on esimene intro-päev rahvusvahelistele tudengitele 1. septembril, teen aega parajaks hommikujooksuga ülikooli pargis (mis on väga mõnus, roheline, pisikeste tiigikestega ja toredate sopikestega, kuhu end raamatut lugema unustada), käin HM-is tennisejahil ning maandun ühte kohvikusse, kus lõunaks sooja toitu süüa ja pisut ühikalepingu värki ajada. Sain nimelt täpselt enne Taani sõitmist lepingu Brabrandis asuva ühikaga ning pean korda ajama deposiidi ja esimese kuu üüriga seonduva ning veel üht-teist nipet-näpet, milleks arvuti ja internet vajalikud on. Karavanis wifit pole, seega kõik teised kohad wifi kasutamiseks on igati aktuaalsed.
Kirjutan päeva jooksul ka mõnele tudengile, kellega varasemalt Facebooki grupis suhelnud olen ning Nóra, üks Ungari tüdruk, kutsub mind koos enda sõpradega Newbeesi kooliaasta alguse muusikafestivalile ühte Aarhusi põhilistest parkidest. Läheme kambakesti sinna ning naudime mõnusat muusikat, Beer Pongi ja Flip Cup’i (mina viimaseid kaht küll pealtvaataja rollis, sest õlu pole mulle veel maitsema hakanud). Näen täiesti ootamatult Lisettet, Eestist pärit tüdrukut, kellega EVSi koolituse tõttu kokku olin sattunud. Ta käib ka nüüd Aarhusis koolis ning tegi seal sündmusel üht kooliprojekti. Sellised ootamatud kohtumised on väga toredad.
Õhtu edenedes hakkab ikka korralikult külm, seega lippame Audreyga enne viimase esineja lõpetamist kodu poole, et järgmiseks päevaks välja magada.

1. september- esimene koolipäev, mis ei pidanud olema esimene

Nonii, minu esimene koolipäev peale mõneaastast pausi on käes. Lähen, ärevus hinges, kooli poole ning mälu järgi otsin maja, mis mu kalendris kirjas oli. Jõuan kohale ja ei näe mitte ühtegi viita meie intro päevale, kuigi maja peal on kenasti kirjas meie instituudi nimi ja kõik muu. Vaatan uuesti ajakava ja mu viga saab kohe selgeks- olin tulnud oma nn „koduhoonesse“, kus enamasti meie loengud hakkavad toimuma, aga Faculty of Arts intro-päev on hoopis teises majas, kust ma just tulnud olin. Kuna infomeilis oli kirjas, et hilineda ei ole hea, siis tuiskan pikkade jalgade välkudes õige maja poole ja jõuan paar minutit enne algust kohale. Huh.
Päev ise on informatiivne ning vaimukas. Esinevad nii kohaliku tudengimaja juht, keeleõpetaja (kes teeb humoorika sissevaate ka Taani kultuuri ning keelekombestikku) kui jalgratta-organisatsiooni esindaja, kes siinse rattakultuuri reeglistikku selgitab. Lõunaks on suured võikud ja saame seda täielikus päikesepaistes nautida.
Pärast infopäeva lõppu silman üht noormeest, kes mu pildimälu järgi meie grupis käima peaks ja uurin, kas tal on üldse mingit infot meie kursuse infopäevade kohta, kuna mu eeldus ei pidanud paika ja me ei saanud intro päeval rohkem infot oma kursuse sissejuhatuse kohta.
Aleksandar teatas, et loomulikult, nad kohtusid kursusega eelmisel päeval (st 31. augustil, kus ma lihtsalt kohvikus asju ajasin ja aega parajaks tegin) ning said omavahel tuttavaks ning rääkisid kooli infosüsteemist ja muust taolisest.
Mu süda jättis kõigepealt paar lööki vahele, siis tekkis korralik pettumuse tunne ja kõik muud emotsioonid, mida üks oma uut välisülikooli kursust edukalt alustav inimene tunda võib.
Õnneks viis Stephanie, armas Kanada tüdruk, kellega infopäeval tutvusin, mind linna Sofie kohvikusse kooki sööma ja kohvi jooma, mis kurbust peletada aitas.
Tegelikult ei olnud olukorras kedagi süüdistada, infosüsteemis oli mu e-mail valesti ning kirjad ei jõudnud kohale ja kõik. Oleksin vast pidanud ise varem kisa tõstma, et ma midagi ei tea, aga kuna ma arvasin, et need rahvusvaheliste tudengite infopäevad kuidagi minu eriala omadega kattuvad või ühisosa leiavad, siis ei osanud seda teha ka.
Samal õhtul pidin juba peaaegu Jaime (hispaania poiss, kes minuga samas karavanis elab) ning ta sõpradega meditsiinitudengite Friday-bari minema (tudengite mingle-üritus rohke odava õllega), kui üks minu kursusekaaslane, Kash, minu murelikku Facebooki postitust märkas ning mu kursuse facebooki chatti lisas ning kursaga Aarhusi Festivalile kohtuma kutsus. Nii lippasingi Jaime seltskonna juurest seda lugedes hoopis teisele poole, kesklinna, ja otsisin oma kursakad üles.
Nii tore oli lõpuks back-on-track saada ning meie omadega kohtuda. Saime kokku tänavakunsti näituse ja Türgi muusika telgi juures, tegime shishat ja sain isikliku uue tutvumisringi, kus kõik rääkisid, kust nad tulevad, millega tegelevad ja mida õpingutelt ootavad. Palju oli ka juttu sellest, kas ja kellel on juba püsivad elukohad, kes sarnaselt minuga Startup Housingus elab ning kuidas kogu see Taani kolimise värk läinud on.
Tantsisime telgis hiliste õhtutundideni ja sammusime siis Jessikaga sadama poole, kuhu ta ka ise mõned päevad hiljem kolima pidi. Näitasin talle selle väikese aga kompaktse konteiner-süsteemi head ja vead ära ning läksin unedemaale.


2. september- Jazz-häng ja tähenduslikud kohtumised

Saime järgmisel päeval kokku Café Albertis, kus pidi oma jazzikavaga esinema üks meie osakonna õppejõududest Kirsten. Chillisime kohvikus, jutustasime taas juba välja kujunenud tuumikgrupiga ja jazzmuusika nautimine jäi pisut tagaplaanile, aga nalja ja põnevaid vestlusi oli palju.
Mõned teemadevalikud: kannibalism ja selle eetilisus; taanlaste kohtingunipid; veganlus vs lihasöömine (ja magus leib pole itaalias teps mitte leib!), rattakultuur Aarhusis jne jne. Kuulasin ja imestasin, kuivõrd targad ja intelligentsed grupikaaslased mul on, kellest enamikest ma ikka hea mitu aastat vanem olen.
Pärastlõunal jalutasime ülikoolipargi poole tagasi, kus pidid üliõpilastele erinevad aktiviteedid toimuma, aga kuna me neid pargist ei leidnud, siis istusime lihtsalt muru peale ja hängisime. Ühel hetkel tekkis enamikel söögiisu, aga pizzasöömisega ma ei ühinenud, sest olin kokku leppinud kohtumise Eesti tüdruku Annaga, kes juba eelmisel aastal Taani õppima tuli ja kellega kohtumist tükk aega oodanud olin. Minu meelest on läbi teise (kultuuris juba rohkem kohanenud) eestlase silmade läbi uue kultuuri vaatlemine ja analüüsimine üks põnevamaid tegevusi, mistõttu kestis meie jalutuskäik üsna pikalt. Lõpetasime kohalikus hipster-tänavatoidu-hallis tai toitu süües. Nii tore oli.

3. september- Toidufestivali lummuses

Pühapäev on viimane Aarhus Festuge ametlik toimumispäev ja kavatseme kursaga toidufesti külastada. Päev on suurepäraselt päikeseline, mistõttu saan hommikul pesta riideid, käia ülimalt palaval aga kosutavalt jooksutiirul mööda sadamakaid ning seejärel mõnusa jalutuskäiguga toidufestile jõuda. Sinna jõudes saan ka teha Facetime kodustega, mis on nii mõnus, mis siis, et ainult hetkeks. Kuna mul veel taani kohalikku telefoniühendust ei ole (ning ma pole kindel ka selles, kas selle teen), siis ei julge väga palju 4G-d kasutada, sest kodupaketil on see Euroopa piires nett mõnevõrra piiratum. Küll aga näen koduste näod ära ning saan ka neile näidata, et olen täitsa elus, terve, roosa ja rõõsa.
Seejärel siseneme festivalile, mille pilet üliõpilastele 80 taani krooni (ca 11 eurot) maksab. Kuna minu üliõpilaspilet pole veel valmis, siis olen igati valmis näitama oma koolipoolset tõendit ja ID-kaarti, aga piletimüüja vaatab mulle naeratades otsa ning lausub: „Pole vaja. Me usaldame oma kliente.“
Nii väike žest (ja no tegelikult, see ei maksnud ju neile mitte midagi), aga minu jaoks väga selgelt nende kultuuriruumi peegeldav. Usaldus nii oma riigi, institutsioonide kui teiste inimeste vastu on üks nende riigis valitseva heaolu alustalasid, mis on juba praeguseks mitmes kontekstis silma jäänud.
Lugesin isegi enne siiakolimist raamatut „Trust“, mis rääkis sotsiaalsest usaldusest Taani kontekstis ja näen siin selgelt paralleele reaalsusega. Paljud rattad linnapildis on lukustamata, uksed lahti, kokkulepped usalduse peale jne. Inspireeriv.
Toidufestivalist- saime proovida väga palju põnevaid asju. Lõputus koguses taani juustu (minu lemmikuks osutusid tugevama maitsega ja kõvemad juustud), šokolaadikreemi, pastata, ahjusooja ciabattat, köögivilju (eriti lahedad olid eri maitsega küüslaugud), värskeid mahlu, šokolaadi , kohvi ja palju muud. „Vaeste tudengitena“ olime tasuta näidiste peal väljas ja saime neist kenasti kõhu täis, samal ajal ka pisut kohalike väiketootjatega tutvuda ning näha, mis Taanis hetkel toidumaailmas hot-stuff on.
Peale toidufesti käisin läbi kohalikust raamatukogust, nautisin interneti võlusid (mida meil karavanis hetkel ei leidu) ning päev oligi märkamatult õhtus.

Uus nädal. Jep, kool algas, päriselt. 

Esmaspäeval toimus Kognitiivsete Semiootikute intropäev vol2, kus osakonna töötajad oma uurimisvaldkondadest ja teemadest rääkisid, karjäärispetsialist tuleviku töövõimaluste kohta silmi avas ning teise kursuse üliõpilased tähtsate ruumidega tuttavaks tegid. Nägin lõpuks ära ka kõik need kursakaaslased, kes seni polnud meie ühisüritustel käinud ning tundsin, et nüüd hakkan vaikselt end grupi liikmena „sisse seadma“ ja esmane pettumus esimese päeva mööda laskmisest hakkab lahtuma.
Teisipäeval oli hommikul CPR (kohalik ülitähtis kollane kaart, millega kõik süsteemid seotud on, st ainult selle numbriga saad tööl käia, arstiabi jne) taotlemine, mille tarbeks ametnikud kooli olid kutsutud ja üliõpilastel aega kl 10.00-15.00 enda dokumente sisse viimas. Strateegiliselt läksime hommikul vara, tegin enne kiirelt linnas koopia oma EU tervisekindlustuse kaardist ning olime juba kl 10.30 valmis. Kui väljusime, nägime juba üsna pikka saba üliõpilastest saali poole looklemas, seega olime õnnelikud, et varakult kohale läksime.
Istusime vahepealse aja Student Housis (kohalik õpilaskeskus, kuhu võid vastavalt hetkele ja kontekstile niisama hängima, õppima, õlut jooma ja pidutsema minna) ning pärastlõunal oligi meie esimene ametlik loeng, Cognitive Science. Meie õppejõu Roberta jaoks oli see täiesti esimene loeng, mida ta andis, seega pisut ärevust käis asja juurde, aga lõppkokkuvõttes oli põnev aga segane aga põnev sissevaade tunnetusteadusesse.
Palju sellest oli juba varasemalt tuttav (biheiviorism ja kognitiivteaduse areng, noppeid ajaloost), aga enamus ikka täiesti uus ja hetkel veel hoomamatu maailm.
Täna toimus teine loeng, see päris-päris Kognitiivne Semiootika, kus kohati tundsin küll, et mu protsessor teemadega hästi kaasa ei taha jõuda, aga rahustasin end kohe, et see on alles esimene loeng ja küllap selline tunne ongi normaalne. Rääkisime tähendusloome olemusest, tähenduskontseptsioonidest, keelest, tajust, tunnetusprotsessist ja tööriistadest, metafooridest ja paljust muust.
Alustasin praegu raamatuga „Metaphors we live by“, mis peaks olema heaks sissejuhatuseks kognitiivse semiootika värvilisse ja mitmetahulisesse maailma. Istun köögilaua taga, karavan pesumasina tsentrifuugimisest rappumas ning vaatan aknast välja. Vihma kallab Taanile kohaselt lohutamatult, aga südames on mõnus tunne. Millegi uue põnev, segane, muljeid täis algus on tehtud. Ootan huviga, kuidas see seiklus jätkub.

kolmapäev, 2. august 2017

Prepareerun

Heihoo!

Tänaseks on jäänud veel vähem kui kuu aega minu Taani seikluse alguseni. Teen väikese vahekokkuvõtte, mis vahepeal toimunud on ja kuidas ettevalmistused kulgevad.

Suvi on möödunud kuidagi eriti kähku. Kõige ulmelisem tööperiood jäi maisse ja juuni algusesse, aga siis jäi vaikseks ja sain juuni lõpus ja juulis töö kõrvalt ka mõnusalt puhata ja ägedaid asju teha. Olen leidnud suvel aega väga paljude sõpradega kohtumiseks, mis on ilmselt alateadlik ettevalmistus peatseks pikemaajaliseks eemalviibimiseks. Oskan kuidagi nendega koosolemisest eriti suurt rõõmu tunda. Viimati Pärnus käies ahmisin kõigi meeltega ka päikeseloojangus randa ning kuldse nelikuga koosviibimist, sest see oli kuidagi eriti "saudade" moment (see on see magusvalus-nostalgiline-tunne, mis portugali keeles väga sage aga inglise keelde tõlkimatu sõna on).
Eelmisel nädalavahetusel Viljandi Folgil Skuupides oli sarnane tunne, kui sain aru, kui äge mul tüdrukutega koos seda Skuubi-asja ajada on ning kuidas meil klientidega vedanud on. Folk on iseenesest ka väga chilli ja mõnusa meelestatusega sündmus, aga meie juurde jõudsid parimatest parimad. Neid ilusaid ja sooje sõnu, mis klientidelt meie ja toidu suunas tuli, on raske sõnadesse panna ja kokku lugeda, aga tunne, mis südamesse jäi, oli ütlemata soe.
Viljandi pakkus lisaks tööle ka ohtrasti toredaid muusikalisi elamusi ja võimalust pidutseda ja tähistada. Ugalas oli nii reede kui laupäeva õhtul mõnna Folgi Afterparty, kus rõdul mahedate rütmide saatel päikesetõusuni tantsida. Mmhmm!

Kooliks olen ette valmistunud veel võrdlemisi vähe. Mulle on küll laekunud igasugu infot kooli infosüsteemi, tunniplaani, intro-weeki ja muude asjade kohta, aga ma pole veel saanud mahti neisse väga põhjalikult süveneda. Küll aga on kaks väga olulist asja tehtud. Ostetud on lennupiletid ja organiseeritud majutus viieks esimeseks nädalaks Aarhusis.
Üheotsapilet Aarhusi on 30. augustiks ning esimesed kuu aega elan ma konteineris. Või karavanis. Kuidasiganes seda nimetada. Midagi sellist:



Ühesõnaga on Aarhusi linnas sügiseti alati hullumaja elamispindadega (ma vist kusagilt mäletan, et Tartus on umbes sama lugu?) ja seetõttu on loodud nn Startup Housing võimalus, mille raames on saadaval teatud hulk ajutisi elamiskohti. Mina bookisin enda oma kesklinnas, sadama kandis asuvasse Startup Housingu karavaniparki, kus ühes konteineris elab 4 üliõpilast. Ma usun, et 5 nädalaga saan juba kohapeal piisavalt palju kontakte, et kellegagi kokku kolida või siis Housing Guarantee kaudu elamispinna pakkumise saada.
Ma usun, et see saab olema eriti lahe võimalus uute inimestega kohtuda ja nats kreisit kommuunielu elada. Ma polegi varem treilas elanud (Skuupi kaudu muidugi töötanud kõvasti:D) ja ma ise olen küll väga elevil. Äge stoori, mida jagada. Kolisin Taani ja esimesed nädalad elasin konteineris, juhei.


Olen pannud agendasse ka kohesed tööotsingud. Kuna mu plaan on ka keeleõppele kähku hoog sisse saada, plaanin tööd otsida teenindussektorisse, kus igapäevaselt taani keelt kuuleksin ja praktiseerida saaksin. Miks mitte näiteks baristana? Taanis peaks mõnusaid hygge-kohvikuid jätkuma küll, kus mu võrdlemisi vilunud kohvivalmistaja-kätt vaja võiks minna.
Sealne tööotsimine pidi olema pisut erinev meile harjumuspärasest tööandja-paneb-kuulutuse-ma-saadan-cv-ja-oledki-tööle-võetud süsteemist. Seal peab olema järjepidev, meeldejääv, eristuv ja pidevalt end meelde tuletama. Sihikindlus pidavat võidule viima ja seda mul jätkub.

Mis puutub asjade pakkimisse ja muusse taolisesse, siis sellega ma pole veel algust teinud. Pigem arvan, et see on viimase nädala teema. Tarvis oleks üldse läbi mõelda, mida sinna kaasa võtta ja mida mitte. Käisin postkontorist uurimas, et ratta sinnasaatmine peaks ca 30 euro kanti maksma minema. Ilmselt on tark ka seda kohapeal uurida, kas oma ratas on mõistlik sinna järele saata või mitte. Praktilisi ja korralduslikke asju on seega veel üksjagu.

Aga asjad edenevad jõudsalt.
Ja mõtted on juba pooleldi seal.
Ja paljud asjad on tarvis veel siin ära teha, inimesed ära näha ja need magusvalusad hetked läbi kogeda, kus teed midagi või näed kedagi viimast korda enne pikka eemalviibimist.


Let the countdown begin!

28 päeva veel.

J.


teisipäev, 27. juuni 2017

It's official. Ma olen sügisest taas üliõpilane.



Hej allesammen!

Kust see idee nüüd tuli? Sa oled hull, heas mõttes! Miks selline valik? Ohh, nii äge, ma olen sellest samuti alati unistanud! Oot, miks sa üldse seda teha tahad? Mis Skuup'ist saab? Ma ei tea, ma olen kurb ja rõõmus üheaegselt... Õppima peab, selles mõttes õige! Aga hull oled ikkagi!

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid reaktsioone sellele, kui ütlen, et olen otsustanud taas üliõpilaseks hakata. Mulle meeldib teiste inimeste reaktsioone koguda ja võrrelda. Võrdluspunktiks võib näiteks võtta minu eelmise korra pikema mineku Itaaliasse vabatahtlikuks. Ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub, või on minu lähedased juba harjunud minu taoliste otsuste ja tegemistega, aga nii palju üllatust või ehmatust see enam ei pakkunud, kui minu toonane 9-kuuline vabatahtlik projekt. Võib-olla ka seetõttu, et ülikooli õppima minekut tajutakse teistmoodi kui vabatahtliku töö tegemist. Ehk aga hoopis sel põhjusel, et teistes riikides õppimine, elamine ja töötamine on üha loomulikum viis enesearengule üks hoogne boost anda. Kes teab.

Igatahes, hea blogi ja selle lugejad, uus seiklus on taas algamas. Kinnitagem turvavöö, sõit viib sellel korral vähemalt kaheks aastaks Taani ülikoolilinna (mida mulle meelib võrrelda Tartuga)- Aarhus'i. 
Mõnusa vaibiga, keset linna asuva kanaliga, mere ääres asuv rattasõidu-linn. Kõlab nagu minu koht.





Erialaks valisin tugeva sisemise äratundmise järel Cognitive Semiotics, eestikeeli kognitiivne semiootika. Minu jaoks ühendab see suurepäraselt minu senised andragoogikaõpingud, huvi kommunikatsiooni ja turunduse, graafilise visualiseerimise ning inimloomuse parema tundmaõppimise vastu. Kindlasti on erialal veel selliseid tahke, mis minuga haakuvad, aga mida ma praegu ei oska ette näha. Olen igatahes põnevusega ootel.

Tänaseks on sisseastumise tulemused teada ning olen kooli sisse võetud. Sellele eelnes ca 3-kuuline kandideerimisperiood läbi Dream Foundation'i, CAE inglise keele eksam sertifikaadi saamiseks ning põnev ootus. Kui oma lähedastele esimesena sissesaamise uudisest teada andsin, siis minu üllatust jagasid vähesed. Enamasti oldi juba arvestanud, et kui ma omale selle mõtte pähe olen võtnud, teen teoks/saan sisse/sõidan ära niikuinii. Ma ei teagi, kas teiste nii vankumatult tugev usk minu õnnestumistesse on hea või halb. Rõõmustav on see küll, samas võib selliste püsivalt kõrgete ootustega enda suhtes tagasilöökide puhul üsna keeruline olukord tekkida. Tuleb lihtsalt osata end ebaõnnestumiste korral tervena hoida ning jõustada, muud miskit. 

Suvi tuleb täis Skuup'imist ja tööd, pisut puhkust ning ettevalmistusi, nii füüsilises kui vaimses plaanis, et uues olukorras hakkama saada. Õnneks on EVT ehk vabatahtliku teenistuse kogemus andnud teatud ettevalmistuse kultuuriga kohanemisega hakkamasaamiseks ning tean enam-vähem ette, milliseid protsesse selles läbin, ent see ei vähenda elevus uue ees ning kindlasti ka keerulisi momente. Aga neist õpime ju teadupoolest kõige rohkem.


Kuna praegu on nii hea läbi blogi Itaaliale ja teistele rahvusvahelistele projektidele tagasi vaadata, tahan kindlasti blogi vormis jagada oma tegemisi ka elu kohta Taanis. Peamiselt minu enese jaoks, aga nii tore oli ka see, et mu armsad sõbrad hoidsid end kursis. Siis oli hea kokku saades jätkata sealt, kus blogis pooleli jäi.

Damn, mulle meeldib see millegi-uue-ootamise-tunne.
Selle koha pealt olen parandamatu :)

Vi ses snart, Danmark!

esmaspäev, 7. september 2015

ProgressPLUS, Torri Superiore, 31.08-5.09.2015

Möödas on ainult KAKS kuud ja juba käisin uuesti Itaalias. Tundub, et teine kodu kutsus, aga tore võimalus sisustada nädal aega Põhja-Itaalias, praktiliselt Prantsusmaa külje all Torris tundus vägagi kutsuv.

Koolituse eesmärgiks oli valmistada ette alustavaid või juba alustanud EVS mentoreid nende tööks ning pakkuda võimalust mentorite võrgustiku loomiseks, mis selles toetada võiks.
Kuigi ma pole veel ise EVS mentor, tundus see mulle väga tõenäolise ja toreda võimalusena, mida tulevikus kaaluda, seega miks mitte sellel koolitusel osaleda. Pealegi meeldib mulle selline otsustan-teen süsteem, mis toimub spontaanselt ja kiiresti- paari nädalaga toimus nii selle koolituse info leidmine, teadmine, et saan minna, piletite broneerimine ja ettevalmistused.

Reisisime Itaaliasse koos teise toreda Eesti tüdruku, Marleeniga. Sõitsime läbi Milano, seega sain lõpuks selle paljukiidetud Duomo ära näha ning niisama linnas ringi luusida. Järgmisel päeval sõitsime juba maale ära ning seiklus võis alata. Aga vahelduseks ka pilte:

 Torri
 Meie ecovillaggio



 Hirmud ja ootused
 Tööhoos
 Sellised vaated viivad mõtted lendu

 Siin...
 ... ja seal. Ehk Ventimiglias vahemerd nautimas



Imeline toit Torri Superiores. Lihtsuses peitub võlu!

Niisiis olime öko-külas, mis oli ehitatud kunagise küla varemetest 25 aasta jooksul. Sellel külal on oma elanikud, kes kogukonnana seal töötavad ning kõike jagavad. Jagamine ning usaldus on küla märgusõnad, seega oli seal näiteks usalduse-külmik, mille kõrval punane karbike raha panemiseks ning usaldus, et kõik, kes külmikust midagi võtavad, raha ka karbikesse jätavad.
Toit, mida pakuti, oli täielikult mahedast toorainest ning kas ise Torris kasvatatud või lähedalasuvatelt mahetootjatelt ostetud. See oli nii lihtne aga nii maitsev, et raske oli üle taldrikutäiega piirduda :)

Grupp oli imetore ning saime kiirelt kontakti. Ilmselt aitas seda luua ka keskkond, sest külakeses ei olnud ohtu, et pisikesed grupikesed "laiali valguvad". Tegime kõike koos ning nautisime seda väga.

Koolituse käigus sain kindlasti huvitavaid mõtteid, mida ka ise edaspidi koolitustel kasutada. Emiliano ja Gabriella olid väga toredad ning nende kogemus noortevaldkonna koolitajatena muljetavaldav, mis võimaldab uskuda, et lähenemisviis läbi erinevate praktikate mitmekordselt läbi proovitud.

Sain koolituse käigus üsna palju ka itaalia keelt praktiseerida. Kõige rohkem toodi välja, et mul pidi ehtne Rooma aktsent olema, mis ei ole küll eriti üllatav, sest õppisin ju keelt seal, kuid ise ma seda ei kuule ega mõista- üritan sõnu ikka korrektselt hääldada ja mitte päris Cantalupo dialekti kasutades sõnalõppe ära süüa, aga ikka saadakse aru. Samas on see tore, sest annab mõista, et minu itaalia-"juured" just Rooma lähedal on :)

Rääkides mentorirollist, siis läbi koolituse sain aru, kui väga mul oma mentoriga vedas- Eleonora oli mind toetades professionaalne ning suutis mulle väga tugeva õlatunde tekitada. Miski, mis on ilmselt päris keerukas ülesanne ning eeldab väga head empaatiavõimet, inimeste tundmise ja toetamise oskust ning laialdasi teadmisi. Tahaksin ka ise ühel päeval öelda, et olen professionaalne mentor. Esimesed sammud sinnapoole on tehtud!


Mõnusaid uusi algusi septembrikuusse. Minu järgmiseks projektiks on DisainiÖÖ korraldustiimis vabatahtlikuna oma panuse andmine. Valdkond, mis mind väga köidab! Aitäh selle võimaluse eest :)

Jaanika

esmaspäev, 13. juuli 2015

Home, sweet home!(?)

Ma olen kodus olnud varsti peaaegu et nädala. Olen kohtunud lugematul arvul sõpradega ja avastanud seda, mis vahepeal siin muutunud (või samaks jäänud) on.

Kõigepealt sain suure üllatuse osaliseks, et kodu värvimist on alustatud ja varsti on kogu korter värskelt ja kaunilt üle värvitud. Eelnevalt olid seintel mõned kriimud, õhutusaukude juurest tumedamad laigud jne, mis üleni valgete korteriseinte pealt väga hästi näha olid.
Teiseks suureks üllatuseks oli Mihkli sünnipäevakingitus mulle- jalgratas. Ma olen juba ammu omale citykruiiserit tahtnud, millega mööda linna uhada ja elust rõõmu tunda ja nüüd on see mul olemas! Tegin juba esimesed tiirud ning meeletult mõnus, vaba ja äge on rattaga ringi sõita. Usun, et saame rattaga suurteks sõpradeks.

Olen juba teinud oma esimese suvise Eesti-grilli, söönud kohukest ja musta leiba, Olen vuranud mööda Tallinnat ja Viljandit (varsti ootab ees Pärnuga taaskohtumine) ning olnud turist oma kodumaal. Tundnud, kuidas silmad on avatud ja ma märkan palju rohkem seda, mida meie kodumaal on imelist. Ja seda on palju.

Ka olen palju mõelnud, kas ja millisel tasemel saan kogema nn "reverse-culture-shocki" , mis tabab peale pikemat välismaa-kogemust kodumaale naastes. Kuna Itaalia ja Eesti on kultuuriliselt kõike muud kui sarnased, siis see loob eeldatavasti küllalt suure tõenäosuse end mingil määral "kadununa" tunda. Mingil määral on see hakanud juba ilmnema, peamiselt sõpradega kohtudes, kelle elud on vahepeal nii paljudes vormides edasi liikunud (lapsed, kodu, tööalased muudatused) ning ausalt öeldes pole kellelgi suurt huvi minu kogemuse heietusi kuulata, sest nende "katlas podisevad" hoopis teised teemad. Ma ei saa seda kuidagimoodi hukka mõista, sest minu kogemust ongi raske sõnadesse panna.
Ma pole siiamaani suutnud oma fotosid avada ja neid uuesti vaadata, sest kardan seda valusat nostalgiatunnet, mis mind kahtlemata seda tehes tabab.

Üks huvitav näide tagasikohanemisraskustest on näiteks ka see, et mingitel hetkedel (peamiselt unesegasena) ei ole mul meeles olnud, mis keeles ma peaksin Mihkliga rääkima. Nii ma olengi temalt keset ööd itaalia keeles palunud, et ta akna kinni paneks või enne millegi ütlemist tabanud end otsustamiselt, millises keeles seda tegema peaksin.

Samas tunnen ma iga päevaga, et itaalia keel kaugeneb ja võõrandub, et ma ei suuda seda siinses keelekeskkonnas absoluutselt "kinni hoida", kuigi nii väga tahaksin. Olen küll vahepeal Manoni ja Catarinaga kirjutanud, aga see pole ikka see... Mäletan Eddi sõnu, kes ütles, et peaksin kindlasti jätkama rääkimist, sest tema arust olen ma itaalia keele õppimisega imet teinud. Kuna ta nägi minu esimesi kohmetuid samme pealt (ta oli meie juures keelekursuse ajal ja toetas kuidas oskas), siis oli seda tema suust eriti hea ja oluline kuulda. Ju ma pean siis need vähesed inimesed siin Eestis, kellega itaalia keelt praktiliseerida saaks, üles otsima :)


Ma olen väga rõõmus ja uhke, et sellise teekonna ette võtsin. Need üheksa kuud Itaalias olid ilmselt ühed senise elu tähenduslikumad, lahedamad, õpetlikumad ja elumuutvamad.